Toidulisandite ja kosmeetikatööstuses on glütseriin (glütserool, E422) üks levinumaid abiaineid.
Kuigi seda reklaamitakse sageli ohutu ja looduslikuna, on süvenedes selge, et tegemist on biokeemiliselt keeruka suhkrualkoholiga (polüooliga), mille tarvitamisel saavad esimeda kõrvalnähud.
Glütseriin (glütserool) kuulub suhkrualkoholide (polüoolide) perekonda, kuhu kuuluvad ka ksülitool, erütritool ja sorbitool (-ool lõpulised magustajad loe veel siit).
Suhkru+alkohol?
Glütseriin ei sisalda etanooli, seega ei pea inimesed, kellel on olnud probleeme alkoholiga, muretsema, et glütseriin võiks esile kutsuda joomistungi või sisaldada etanoolitüüpi alkoholi.
Glütseriin peab läbima maksa töötlemisprotsessi, et muutuda glükoosiks.
Glütseriin on äärmiselt hügroskoopne ehk vett siduv aine. See omadus on salakaval: nii nahal kui organismi sees tõmbab glütseriin niiskust välja inimese enda kudedest, tekitades petliku niisutatuse mulje, samas kui sügavamal tasandil toimub kudede kuivatamine (kui kreemi ei kasuta, on nahk kohe kuiv, tekib "sõltuvus" nahahooldustootest). Pinnale jäänud glütseriin aurustub või pestakse maha. Järele jääb nahk, mis on dehüdreeritud nii seest kui väljast.
Seespidiselt tarbides võib see soodustada tursumist ja kaalutõusu, kuna glütseriin keha hoiab vett kinni "valedes" kohtades.
Kuna inimkeha ei suuda glütseriini täielikult omastada, jääb see seedekulglasse kauemaks kui tavaline toit. See soodustab mikroorganismide kiiret paljunemist ja käärimist. Eriti ohtlik on see peensoole bakterite ülekasvu (SIBO) või ärritunud soole sündroomi puhul, kus käärimine tekitab põletikulise keskkonna.
Glütseriin tekitab soolestikus osmootse rõhu (toimib, kui magnet), mis tõmbab kudedest vett soolde (ei anna ise niiskust, vaid tõmbab kudedest). Tulemuseks võib olla roe vedeldumine ja liiga kiire liikumine läbi seedekulgla, mis viib organismist välja kriitilised mineraalained ja vee. Glütseriini kvalifitseeritakse kui osmootset lahtistit.
Hambahoolduses on glütseriin eriti probleemne, kuna katab hambad nähtamatu kileja kihiga, mida on raske maha pesta.
See glütseriini "kilekott" takistab hambaemaili loomulikku remineraliseerumist ehk toitainete omastamist süljest, soodustades seeläbi hammaste lagunemist ja erosiooni.
Kvaliteet ja päritolu
Glütseriini toodetakse erinevatest allikatest. Kui märge "taimne" või "öko" puudub, võib see olla searasva tootmise jääkprodukt. Samas on oluline mõista, et isegi kõrgeima puhtusastmega (Pharma Grade USP) taimne glütseriin käitub organismi sees biokeemiliselt samamoodi – ta on ikkagi toimelt polüool (metaboolne manipulaator).
Kuidas vältida glütseriini?
Edasijõudnud terviseteadlik tarbija saab valida toidulisandite puhtaid pulbervorme (aktiveerida need heade suhrutega).
Vaata täpemalt siit, mis millega kokku sobib ja kuidas saada toidulisandit maksimaalne kasu.
Teatud lisandite puhul, nagu Omega-rasvhapped või oregaanoõli, on õlipõhine kandja paratamatu ja loomulik vajadus. Kuigi ka õlid vajavad maksa panust, on need organismi jaoks stabiilsemad ja omasemad kui glütseriin.
Nii säästab maksa ja saab tagada toimeainete bioloogilise kättesaadavuse.
Toidulisandid ja hügieen:
- Geelkapslid: kui D3 on geelkapslis, mille koostises on glütseriin, võib sisu välja pigistada ja kesta ära visata, et vältida lisa glütseriini tarbimist.
- Tinktuuride puhul saab eelistada alkoholivabu ja glütseriinivabu vesitõmmiseid.
- Hambahooldus: glütseriinivabad hambapastad (nt Earth Paste), mis lubavad hammastel "hingata" ja remineraliseeruda.
- Kehahooldus: seepide puhul on parimad (ideaalselt puhtad ja ka kahjuliku fragnance lisaaine vabad) valikud oliiviõli seep, Aafrika must seep või probiootiline seep (Dr Ohhira.
- Šampoonide ja kreemide puhul tasub otsida sarju, mis kasutavad baasainena sheavõid või jojobaõli.
Lõplik valik on alati tarbija käes. Teades glütseriini mõju biokeemiale, saame teha valikuid, mis toetavad, mitte ei pidurda meie keha loomulikku tervenemisprotsessi.



Kommentaarid
Postita kommentaar